Valguskindlus on kunstimaterjalide üks olulisemaid kvaliteedinäitajaid, mis näitab, kui hästi pigment talub valguse mõju ajas. Kui teos puutub kokku päevavalguse või tugeva kunstvalgusega, võib osa värve aastate jooksul tuhmuda või muuta tooni. Seetõttu on valguskindlus eriti oluline tööde puhul, mis on mõeldud eksponeerimiseks, müügiks või pikaajaliseks säilitamiseks. Värvituubil, pliiatsil või markeril olev märgistus ei ole pelgalt tehniline detail, vaid info selle kohta, kui püsiv sinu loodud tulemus tegelikult on.
Mis mõjutab valguskindlust?
Valguskindlus sõltub eelkõige pigmendi omadustest. Just pigment on see, mis annab toonile selle iseloomu ja määrab suuresti, kui hästi see ajas püsib. Mõned pigmendid on keemiliselt väga stabiilsed ning taluvad valguse mõju aastakümneid ilma märgatava muutuseta. Teised on tundlikumad ning võivad tugeva valguse käes järk-järgult pleekida või muuta oma varjundit.
Oluline on aga eristada pigmenti ja värvainet. Pigment on tahke aine, mis on sideaines hajutatult, kuid ei lahustu selles. Enamik professionaalseid kunstivärve põhineb just pigmentidel. Värvaine seevastu lahustub sideaines täielikult. Seda kasutatakse sagedamini tintides, markerites ja mõnes soodsamas tootes. Värvained võivad anda väga erksaid ja läbipaistvaid toone, kuid on üldiselt valguse suhtes tundlikumad.
Lisaks pigmendi tüübile mõjutab valguskindlust ka selle kontsentratsioon ning koostöö sideainega. Sama pigmendikoodiga toon võib eri tootjate või sarjade lõikes käituda veidi erinevalt, sõltuvalt sellest, kui palju pigmenti on kasutatud ja millise sideainega see on seotud.
Samuti mängivad rolli teose eksponeerimistingimused. Otsene päikesevalgus, tugev galerii valgustus ja UV kiirgus kiirendavad muutusi. Klaasi taga, hajutatud valguses ja stabiilsetes tingimustes säilib töö märgatavalt paremini. Seetõttu ei ole valguskindlus ainult värvi omadus, vaid osa laiemast materjalide ja keskkonna koosmõjust.
Kuidas valguskindlust hinnatakse?
Valguskindlust testitakse kontrollitud tingimustes, kus värvikiht puutub pikema aja jooksul kokku tugeva valgusega. Seejärel hinnatakse, kui palju toon on muutunud. Mida väiksem muutus, seda kõrgem on hinnang.
Üks levinumaid süsteeme on rahvusvaheline ASTM standard, mida märgitakse rooma numbritega. See süsteem annab hinnangu sellele, kui kaua pigment võib valguse käes püsida ilma märgatava muutuseta.
Üldjoontes tähendavad klassid järgmist:
I – suurepärane valguskindlus. Pigment võib püsida muutumatuna enam kui 100 aastat, kui teos on õigesti eksponeeritud ja säilitatud.
II – väga hea valguskindlus. Püsivus hinnanguliselt 50 kuni 100 aastat.
III – mõõdukas valguskindlus. Toon võib muutuda 15 kuni 50 aasta jooksul.
IV ja V – madal valguskindlus. Pigment võib märgatavalt muutuda juba mõne aasta jooksul.
Lisaks ASTM süsteemile kasutatakse mõnel tootel ka tärnidega märgistust, kus suurem tärnide arv viitab paremale vastupidavusele.
Oluline on eristada valguskindlust ja püsivust. Mõned tootjad kasutavad tähestikulist skaalat nagu AA, A, B, C või D, mis viitab pigem üldisele püsivusele. Püsivus hõlmab lisaks valgusele ka muid tegureid, näiteks pigmendi keemilist stabiilsust ja selle käitumist sideaines aja jooksul.
Seetõttu ei ole erinevad süsteemid alati üks ühele võrreldavad. Samuti võivad tootjad kasutada erinevaid testimismeetodeid. See tähendab, et sama pigmendikoodiga värv võib eri tootjate juures saada veidi erineva hinnangu.
PS! Valguskindluse hinnang on enamasti märgitud otse tootele või selle pakendile. Värvituubidel ja -pudelitel asub see tavaliselt etiketi juures koos pigmendikoodi ja muu tehnilise infoga. Mõne toote, näiteks värvipliiatsite puhul võib reiting olla esitatud pakendil, värvikaardil või tootja tehnilises infos.
Valguskindlus erinevates tehnikates
Valguskindluse olulisus võib sõltuda kasutatavast tehnikast, kuid kõigil juhtudel on määravaks teguriks pigmendi kvaliteet ja koostis.
- Akvarell – Akvarellis on värvikiht õhuke ning pigment jääb paberipinnale suhteliselt kaitseta. Kui kasutada madala valguskindlusega toone, võib töö ajas märgatavalt tuhmuda, eriti kui see on eksponeeritud loomulikus valguses. Seetõttu on akvarellide puhul soovitatav eelistada toone, mille valguskindluse hinnang on kõrge.
- Akrüül ja õlivärv – Akrüül- ja õlivärvide puhul on värvikiht tavaliselt paksem ning sideaine ümbritseb pigmenti kaitsvamalt. See ei tähenda siiski, et kõik toonid oleksid võrdselt püsivad. Ka siin sõltub teose pikaajaline säilimine konkreetse pigmendi omadustest, eriti juhul, kui töö on mõeldud müügiks või galeriis eksponeerimiseks.
- Tint ja tušš – Tintide puhul on valguskindluse küsimus tihedalt seotud sellega, kas tegemist on pigment- või värvainepõhise tootega. Pigmentpõhised joonistus- ja kunsttindid on üldiselt valguskindlamad ning sobivad originaalteoste loomiseks, mida soovitakse säilitada või müüa. Värvainepõhised tindid võivad anda intensiivseid toone, kuid nende vastupidavus valgusele on sageli tagasihoidlikum.
- Värvipliiatsid – Ka värvipliiatsite puhul ei ole kõik toonid võrdselt püsivad. Kvaliteetsetel kunstipliiatsitel on iga värvi juures märgitud valguskindluse hinnang, mille leiab pakendil, värvikaardil või tootja tehnilises infos. Originaalillustratsioonide ja tellimustööde puhul tasub valida kõrgema hinnanguga toonid, et vältida ajas toimuvat pleekimist.
Teose säilimine kui tervik
Isegi kõrge valguskindlusega pigment ei taga täielikku muutumatust, kui teos on pidevalt otsese päikesevalguse käes või ebastabiilsetes tingimustes. Valguskindlus näitab pigmendi vastupidavust valgusele, kuid teose säilimist mõjutavad ka raamimine, kasutatud alusmaterjalid ning keskkonnatingimused.
UV kaitsega klaas, happevabad paberid ja lõuendid ning stabiilne temperatuur ja õhuniiskus aitavad vähendada ajas toimuvat muutust. Valguskindlus on seega osa laiemast materjaliteadlikust lähenemisest, mis aitab säilitada teose visuaalset kvaliteeti ka aastate pärast.
Teadlik materjalivalik ei tähenda ainult õige tooni leidmist, vaid ka selle mõistmist, kuidas see toon ajas käitub. Just see teadmine annab kunstnikule kindluse, et loodud töö püsib võimalikult muutumatuna.
